Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel. Jõukama seisus kaunistas rõivaid soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega.
Rõivaste kinnitusvahendid (sõled, paelad, vööd, pandlad, pöörad, nööbid, kuljused) rõivaehetena peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust.
Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp.
Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule. Varandusliku seisundi ja luksusmäärustega lubatud ehete kandmise vastu eksinuid trahviti. “Vääritutel” kutsealadel tegutsevate meeste kaasadel oli keelatud kanda samalaadseid ehteid linna auväärsete emandatega.
Pidulik rõivastus |